DÉJÀ VU

Anzori Barkalaja


soine mägine
üe’ksavä’gine
põhjatu kõrvemaa
kaeksakandne, korraga haa’rata küll ei saa
vikerkaarene
maa seitsme süllane, nii ja naa
sätib pilte silme ette
muistne Karjala

puine rohune
kuuelohune
küllane koskenmaa
viie ve’rsta vi’rune, või’ski oodata,
teedetol’mune
maa tuhatneljane, jaa! ahaa!
otse silmapiiri takka
kannab Karjala

luine lihane
kolmevihane
piinatud piirimaa
kaheraudne võib ju ka vaa’data nii ja naa
vastus ühene
maa siit ei tagane, küll ei saa
nägemata unedesse
jätta Karjala


päästad meelepaelad valla
laisalt luitund kulda kallab
muist läeb üles, muist läeb alla
päripidi süüd
ristikiudu sööb end sisse
valgus sõlmesidumisse
ajapilti minemisse.
ongi meeles nüüd

by Anzori Barkalaja
translation by David Ryan Jenkins

swampy, craggy
ninefold mighty
bottomless wilderness
eight-sided, too much to grasp at once
rainbow-hued
land seven furlongs wide, to and fro
lays out visions before my eyes
ancient Karelia

woody, grassy
six-fold-vallied
abundant land of rapids
five miles riding hard, what we waited for,
roady-dusty
land passing at a gallop – yes! aha!
just beyond the field of view
stands Karelia

bony, fleshy
threefold fury
tormented borderland
a double-barrel may look here and there
only one response
there can be no retreat, no way at all
to empty thoughts and unseen dreams
leave Karelia

Chorus:
you release your fantasy
faded gold poured idly
some will rise and some will fall
going with the grain
across the grain the threads will bind
and rays of light will slowly wind
painting pictures in my mind
to stay in memory

MercA


Astun raskelt üle luha.
Maas on kaste – märg ja puhas,
jäljed kastes nagu lüngad,
vabarnaisse kasvand küngas …
Siin kord oli majaase.
Kodukased! Kodukased!

Juurte vastas värsked naadid,
tüve ümber okastraadid –
voorusvööna ümber piha –
kidad kinni valges lihas.
Neitsid noored, ihajased:
kodukased, kodukased.

Püssitoru rõhub selga.
Kurat, surma ma ei pelga!
Näed neid kaski nagu mina,
tunned seda taevasina,
sina, kes mind selga lased?
Kodukased, kodukased.

Veri rohelisel rohul,
veri valgel kasetohul,
tüve küljes kuulitäkked,
künka kõrval vanad äkked …
Hommik peale valab vase.
Kodukased, kodukased …

by MercA
translation by David Ryan Jenkins

I tread alone across the lea.
The grass is dewy – wet and clean,
steps like gaps in morning’s glaze,
a lonely mound with raspberry haze …
Once a homestead, my eye searches
Home birches! Home birches!

Fresh weeds press against the roots,
the trunk with a barbed wire noose –
chastity belt around the waist –
steely barbs in white flesh laced.
Maidens ripe with longing, nurture:
home birches, home birches.

A rifle pressing from the rear.
Still of death I have no fear!
You see these birches, just like me,
you feel the same blue canopy,
you, from whom a bullet lurches?
Home birches, home birches.

Blood upon the grass and green,
blood upon the birch bark’s gleam,
bullet holes left in the trunks,
upon the hillside rusting hunks …
Morning’s copper slowly reaches.
Home birches, home birches …

Peep Ilmet


Päevade pikku
kuude kaupa
aastate viisi
ei lakka imestamast

kui erinevad kujud
ometi ei ehmu eemale
kui erinevad näod
ometi ei heitu inetuks
kui erinevad silmad
ometi ei kohku kurjaks
kui erinevad meeled
ometi ei hirmu hingetuks

päevade veeredes
kuude kuludes
aastate haihtudes
ei võõrdu imetlemastnii erinevad kujud
ometi tõmbavad teineteist

nii erinevad käed
ometi terendavad teineteisele
nii erinevad silmad
ometi peegeldavad teineteist
nii erinevad meeled
ometi meeldivad teineteisele

mõtlen kujutamatu
ometi kujunenud
mõtlen nähtamatu
ometi nähtav
mõtlen silmitsematu
ometi silmitsetav
mõtlen mõeldamatu
ometi olemas.

by Peep Ilmet
translation by David Ryan Jenkins

Day after day
month following month
year upon year
I never cease to be amazed

how such different forms
still do not flee with fear
how such different faces
still do not appear unsightly
how such different eyes
still do not startle with malice
how such different senses
still do not flinch with fear

as days drift by
as months go missing
as years disappear
I never tire of marvelingthat such different forms
still embrace each other

that such different hands
still reach for each other
that such different eyes
still mirror each other
that such different senses
still please each other

I think of the inconceivable
still it is conceived
I think of the invisible
still it is visible
I think of the unobtrusive
still it obtrudes
I think of the unthinkable
still it exists.

Anzori Barkalaja


öö on tulnud ma ei maga
kõnnin jõeluhal veel
luiged läinud lumi taga
teab mis ootab neid teel

õhk on selge tähevalgel
helgib jõe sile pind
sellel pinnal vaatan varje
ja sind

vaatan ei saa keelduda
mäletada veenduda
voolad kui taas tulla saan
su juurde veel

öö on tulnud ma ei maga
hinges haiget veel teed
luiged läinud lumi taga
tahaks oleksid …

hing on kerge olen vaba
näen vaid härmatand teed
luiged läinud minu taga
on need mustavad veed

öö on tulnud ma ei maga
kõnnin luha peal veel
õhk on selge tähevalgel
helgib jõe sile pind
minu ootus läheb mööda
talveks peitu end poeb
ootan valgust päeva selgust
…

vaatan ei saa keelduda
mäletada veenduda
sinu külge naalduda
kui oled…

by Anzori Barkalaja
translation by David Ryan Jenkins

the night has come, I do not sleep
I walk the riverside
swans are gone, with snow now deep
who knows what fate they’ll find

the air is clear in starry light
the river’s surface glows
and there I watch the shadows’ flight
and you

I watch – I cannot turn away
remember, feel, obey
you flow – and when I can return
to you again

the night has come, I do not sleep
you still sting my soul
swans are gone, with snow now deep
I wish you were …

my soul is light, at last I’m free
I see a road of frost
swans are gone, behind me
waters dark and vast

the night has come, I do not sleep
still I walk the meadow’s shore
the air is clear in starry light
the river’s surface glows
my expectation starts to fade
and hides itself in snow
I wait for light, day’s clarity
…

I look – I cannot turn away
remember, feel, obey
have my body pulled your way
if you are…

August Sang


Õhtutaeva õhetus akendes
nagu surija silmakoopas.
Oma tähe pea süütab jumal, kes
nüüd valitseb terves Euroopas.
Palu, papp, aga taevast me abi ei saa:
jumal valitseb tähtede karju.
Umbsajus veel soovitab Britimaa
garantiide vihmavarju.
Kuigi mõistus meid manitseb rahule
ja mugavus ahjunurka, –
pööblil ässitus karvad viib kahule –
Poola väljadel algas masurka.


Näe, marssijaid massimiitingul koos.
kõmab tervitus tuhandeist suudest.
Jah, liiga palju on tõde ses loos,
mida Gulliver vestis jähuudest.

Nende pilgus on viha ja kättemaks,
nad on uue Euroopa fanfaarid.
Vaimu võimule saapaviksijaks
degradeerivad homsed tsaarid.
Ja kuigi ma tean, et põld ja nurm
vajab järjest ümberkündi,
Olen eilsete perest ja see on mu surm –
näha uute aegade sündi.
Nagu muiste, kui jää oli tulekul,
haistis hukatust kohmakas saurus,
nii tähtede poole pea pöördunud on mul
uute aegade tapvas aurus.

by August Sang
translation by David Ryan Jenkins

The glow of evening skies in the windows
like the eye socket in a dying man’s skull.
A god lights his star above us – he who
now reigns over Europe all.
Pray, priest – but skies won’t listen:
God governs the fl ocks of stars.
Drenched by torrents, a suggestion by Britain
guarantees as an umbrella so far.
Though reason drives us toward peace
and comfort calls us to hearth and home,
the mob’s rage just will not cease –
on Poland’s fi elds, the mazurka has come.

Chorus:
Behold the marchers in rallying crowds,
a chorus of mouths shouts their cheers.
Yes, too much truth speaks clear and loud
in Gulliver’s tale of the Yahoos’ jeers.

Their gaze is hatred and vengeance in kind,
they are the new European fanfares.
Shoeshiners for the power of the mind
degrade tomorrow’s czars.
And though I know the meadows and fields
must be plowed all over again,
I am of yesterday’s stock revealed –
seeing the new dawn will be my end.
As once, with the impending ice,
the clumsy dinosaur sensed its doom,
I turn my head to the stars
in today’s poisonous plume.

MercA


Narr vilepillist valu välja ajab,
kõik sõrmeaugud täis on pisaraid,
viis müüririnnatiselt vastu kajab:
ka narri nutuga läeb hauda kuningaid.

Ei ole kõrval uhket leinakoori,
vaid narri vilepilli kurblik huik,
loeb lahkund vürstil kokku eluskoori.
Kui annab Jumal, lahkume nii kõik!

by MercA
translation by David Ryan Jenkins

The jester blows sorrow from his flute
each finger hole full of tears,
echoes from the ramparts follow suit:
at the king’s grave, a weeping jester appears.

No requiem by a funeral choir,
just the flute and its doleful wail,
weighing the deeds of the departed sire.
And by God’s will, so must we all die.

Veiko Belials


Las rooste rabab rauda
Las halge nilpsab leek
Kes jõuetu – läeb hauda
Ja vaesed pärib seek

Las repetavad rondid
Las tumeneda kuld
Las pudenevad kondid
Las mureneda muld

Las sõrenevad liivad
Las tumenevad ööd
Las hõrenevad tiivad
Las aeg teeb oma tööd

Las soodest saavad rabad
On maailm püsita
Las rooste rauda rabab
Me käest ei küsita

by Veiko Belials
translation by David Ryan Jenkins

Let rust devour iron
Let the log be caressed by flame
The weak find a grave to lie in
The poor inherit the same

Let wrecks be torn asunder
Let gold lose all its glow
Let bones fall down to powder
Let earth break down below

Let sands wear thin and scatter
Let night give way to black
Let wings grow frail and tatter
Let time complete its task

Let bogs from wetlands grow
The world won’t stand, won’t stay
Let iron be devoured
We’re not asked, anyway

MercA


Pole taeval äärt ei otsa –
õhk on kõikjal sinine.
Aga ükskord aeg saab otsa,
ära lahkub inime:

Igavesse minemisse,
häosse, mis on mullamust.
Igavikku murrab sisse
sadatuhat armastust.

by MercA
translation by David Ryan Jenkins

The sky has neither edge nor end –
everywhere the air is blue.
But time, at last, will end,
a person must leave too:

The journey into bleak forever,
into black earthen mist above.
Eternity admits however
a hundred thousand loves.

Juhan Liiv


Mis minu isa mulle ütles?
Ütles, et hukkas on praegused ajad,
ütles, et enne nad olivad paremad.
Mis sinu isa sulle ütles?
Ütles, et praegu on ilusad ajad,
ütles, et enne nad olivad pahemad.
Mis tema isa talle ütles?
Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,
ütles, mis tulemas, kartma ei pea.

by Juhan Liiv
translation by David Ryan Jenkins

What did my father say to me?
He said that the present times are poor,
he said that much better were those before.
What did your father say to you?
He said that today the times are bright,
he said that past times had far worse plight.
What did his father say to him?
He said that all that is past, we can’t see,
he said to fear the future there is surely no need.